Projektist

Üha rohkem Eesti keskkoolilõpetajaid omandavad kõrghariduse välismaal. Nähtus on osa globaalsest kõrghariduse rahvusvahelistumisest, mille esirinnas on Ameerika Ühendriigid ja Ühendkuningriigid, kus õpib kõige rohkem välistudengeid maailmas.

Valdavalt hindavad üliõpilased välismaal õppimise kogemust seoses keeleõppe ja kultuuridevahelise suhtlusega kõrgelt. Ent üha sagedamini jäävad välisülipilased pärast õpingute lõpetamist vastuvõtvasse riiki elama, kus tihti terendavad atraktiivsed karjääriperspektiivid. Õppetööga paralleelselt arenevad isiklikud suhted ning toimub kultuuriline kohanemine. Nii seisavad paljud väliskõrgkoolis õppinud noored valiku ees – kas pöörduda tagasi Eestisse või mitte?

Lisaks kõrgharidusrändes osalenutele on reisimisvõimaluste kasvu, paindlike töötingimuste ja globaalsete subkultuuriliste arengute taustal tekkinud mobiilne grupp välismaal elavaid noori, keda võib kirjeldada diginomaadide või kosmopoliitsete maailmaränduritena. Nende motiiv välismaale elama minemiseks on oma elutingimuste ümberkujundamine globaalse turu võimalustest lähtuvalt, eesmärgiga suurendada isiklikku vabadust.

Ent sageli ei ole välismaale minek sugugi seotud ratsionaalselt kaalutletud valikutest seoses karjääri, töö või haridusega, vaid see võib olla ajendatud pealtnäha vägagi juhuslikest või sügavalt isiklikest põhjustest. Eestist lahkutakse ka seetõttu, et siin ei tunta end koduselt, aktsepteeritud ja hoituna.

Milleks uurida noorte rännet?

Erinevatest ajenditest tõukunud väljaränne moodustab osa eestlaste kasvavast diasporaast, ent senini pole põhjalikku teaduslikku tähelepanu pälvinud, kuidas need noored kirjeldavad oma enesemääratlust suhtes Eestisse ja ajendeid seoses elukohavalikuga.

Selles uurimisprojektis keskendume pikemaajalise välismaal elamise ja/või õppimise kogemusega noortele eestlastele (vanuses 20-35). Projekti eesmärgiks on selgitada välja nende noorte seas valdavad hoiakud seoses rahvusliku kuuluvusega ja elukohavalikut mõjutavad ajendid. Seejuures tugineme nii kvantitatiivsele kui kvalitatiivsele uurimismeetodile.

Nähtus on laiemal ühiskondlikul tasandil põhjustanud mitmeid sotsiaalseid ärevusi, ennekõike seoses globaalse tööturu, rände ja rahvusliku kuuluvuse kokkupuutepunktidega. Sihtriigis karjääriga jätkavaid noori on käsitletud ajude väljavooluna (brain drain). Meie uurimus võimaldab nendesse teravatesse aruteludesse tuua inimlikku kogemusepõhist dimensiooni, luues seejuures lihtsale üldistusele allumatu pildi sellest rahvusülese kogemusega põlvkonnast.

Miks just noored, miks see põlvkond?

Noored selle vanuselises lõikes ca 20-35 eluaastat väärivad tähelepanu, kuna võrreldes eelnevatega ilmestab seda põlvkonda oluliselt kõrgem mobiilsus. Oma vanuse tõttu on nad ka teatud mõttes liminaalses seisundis seoses paiksema elukohavalikuga pikemas perspektiivis.

Laiemas sotsiaalmajanduslikus perspektiivis on oluline noorte rändele sisulist tähelepanu pöörata, kuna kogu Euroopas toimub jõudsalt rahvastiku vananemine – see on tööealise elanikkonna vähenemine suhtes ülalpeetavate arvuga. Ent arvestades inimeste migratsiooni Ida-Euroopa riikidest Lääne-Euroopasse, võivad Euroopa Liidu 2019. aasta raporti[1] järgi rahvastiku vananemise tagajärjed olla oluliselt trööstitumad just Ida-Euroopa riikidele. Kuigi Eesti üldine rändesaldo on alates 2015. aastast olnud positiivne, on Eesti kodakondsusega noorte (vanuserühmas 20-34) väljaränne statistikaameti andmetel jätkuvalt suurem kui sisseränne. 

Samas on inimeste kõrgem mobiilsus, sellega sageli seonduvad kultuuridevahelised perekondlikud kooslused ja kasvav diasporaa tänapäeva maailmas uus normaalsus, millega nii Eesti kui teised väikeriigid peavad paratamatult toime tulema.